Ma olen alati mõelnud, et kas inimesed päriselt ka nutavad IGA ASJA peale nagu mina? Või miks asjad lähevad nii hinge, et kui juba nutma hakkad siis juba nutad kõige üle? Ma ei räägi siin kurvast filmist või hingevaludest, vaid lihtsatest asjadest, millele mõni isegi tähelepanu ei pööra. Omast arust pohui mutt aga pisarad voolavad…

Põhikoolis mulle joosta meeldis ja ma polnud üldse halb selles arvestades, et mul astma ka on. Suuremaks saades jäi see sinna paika jalavigastuse tõttu ja ega ma väga ei suutnud endas distsipliini ka kasvatada, et seda konstantselt teha. Paar kuud tagasi võtsin kätte ja proovisin kas ja palju ma üldse jaksan, sest see tundus hea…

Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes tunnnistaks, et tal on abi vaja. Ka lapsena olin see “hea laps”, kelle hinded olid korras, kellel on alati kõik hästi ja kes ise kõigega hakkama saab. Jah, pealtnäha ma saingi kõigega hakkama, olin küll üksiklaps aga see ei tähenda selle puhul seda vale arusaama, et üksikud lapsed…

Mugavustsoon Eile impulsiivselt tundus see täiesti okei idee hakata kirjutama ja luua midagi, teadmata kuidas või milleks seda teha. Täna tundub see täiesti debiilne ja tahaks maa alla vajuda, sest vaikselt hakkab tunduma see veider ja piinlik. Mind on alati enda puhul närvi ajanud “kõik või mitte midagi” mõttteviis. Miks ma midagi teen kui me…

Näitemängud Ma ei hakka kirjutama siia igavat ja malbet teksti sellest, mis on minu nimi ja kust ma tulen ning miks tekkis mul soov teiega midagi jagada. Kõik minu otsused elus on impulsiivsed ja tehtud emotsioonide pealt-nii ka see praegu siin. Muidugi olen ma elus korduvalt üritanud pidada päevikut, käia terapeudi juures ja istunud psühholoogi…