muutustelinnutee

Ma olen alati mõelnud, et kas inimesed päriselt ka nutavad IGA ASJA peale nagu mina? Või miks asjad lähevad nii hinge, et kui juba nutma hakkad siis juba nutad kõige üle? Ma ei räägi siin kurvast filmist või hingevaludest, vaid lihtsatest asjadest, millele mõni isegi tähelepanu ei pööra. Omast arust pohui mutt aga pisarad voolavad iga multika ja seebika peale ning kahju on kõigist maailma inimestest. Jah just, seebika ja multika peale saab ka paaniliselt nutta.

Ma näen tööjuures palju vana inimesi ja alati kui nad üksi on või hakkama ei saa siis ma tahaks lihtsalt nutta, sest ma hakkan kohe endale ette kujutama kuidas nad peavad päevast päeva üksi olema, üksi sööma, üksi telekat vaatama. Või ükskõik mis inimest vaadates tekib mul tihti tunne nagu ma peaksin kaasa tundma või oleks mul ääretult kahju millegi pärast. Rääkimata kassidest, kes tänaval vastu tulevad ja mind mõtlema panevad, et kas neil on ikka täna kuhugi minna või mitte.Hullem veel kui ma hakkan mõtlema enda vanaemade peale, kes iga päev üksi on ja raadiot kuulavad ning oma päeva õhtusse viivad. Jah, pisarad kohe voolavad. Mis on naljakas, sest ise ma ju olen ja teen ka tihti asju üksi ja see on täiesti normaalne? Ma isegi ei oska seda tunnet seletada. Ja vahel kui korra on pisara kraanid lahti läinud siis aju otsib aina veel ja veel põhjuseid miks lahinal hüsteeriliselt edasi nutta. Ma suudan siis järjest kõikide oma lähedaste peale mõelda, et kuidas ja miks neil nii raske on olnud ja kui kahju mul ikka on. Näiteks mu vanaema rääkis, et kui tema koolis käis ja esimest korda võõrasse suurde linna kooli läks, siis oma esimese praktika palga eest ostsis ta õdedele ja vendadele sokolaadi. See oli muidugi suur asi, mida teha ja kõik ootasid seda väga. Kahjuks enne koju minekut olid teised toakaaslased need sokolaadid ära varastanud. Jah täiesti lambine lugu ja tal on elu jooksul miljon korda hullemaid asju läbi elatud aga alati kui ta seda jälle räägib või mul see meelde tuleb, tekib mul niiiiii kahju tunne. Ma nagu tunneks ise seda pettumust oma hinges. Alati ma mõtlen sellele noorele tüdrukule, kelle ainus soov oli maale metsade vahele oma õdedele ja vendadele sokolaadi viia aga see jäigi ainult sooviks ning alles oli aind bussi pileti raha, millega koju sõita. Ja kui ma üle laua vaatan, siis seda räägib üle 70 aastane proua, kellele endale tuleb siiani pisar silma.

Ma ei tea, ma mäletan, et kunagi tatikana ma tihti lihtsalt nutsin, arusaamata endalegi miks. Ja kui ema küsis miks ma nutan siis oskasin aind vastata, et mul on kõigist kogu aeg nii kahju ja ma ei saa isegi aru miks. Normaalsed inimesed nutavad kui neil on raske või haletsevad iseennast aga mina nutan teiste pärast. Ja kõige hullem on see, et ma isegi ei saa aru miks mul kõigist kogu aeg kahju on.

Ok üritan mitte edasi nüüd mõelda haha

Põhikoolis mulle joosta meeldis ja ma polnud üldse halb selles arvestades, et mul astma ka on. Suuremaks saades jäi see sinna paika jalavigastuse tõttu ja ega ma väga ei suutnud endas distsipliini ka kasvatada, et seda konstantselt teha. Paar kuud tagasi võtsin kätte ja proovisin kas ja palju ma üldse jaksan, sest see tundus hea viis mingit rutiini tekitada ja distsipliini arendada. See polnud üldse nii kerge kui ma arvasin olevat. Esiteks ma ei jaksand üle ühe kilomeetri joosta ja ma ei suutnud ennast välja vedada nii tihti kui võiks. Aga samas ma tundsin, et sellest oleks niii palju kasu.

Lõpuks ma uurisin ja lugesin kuidas üldse algust teha kui ei jaksa. Tegin algul kõnd+jooks ja iga korraga jooksu rohkem kui kõndimist, kuni jõudsin 5km järjest joosta. Mitte just füüsiliselt aga vaimselt on see niiii kasulik olnud. Jah muidugi füüsiliselt ma jõuan iga korraga rohkem ja rohkem ja kaalust sain ka alla aga see polegi selle asja juures nii oluline. Mina, kes ma mingitel aegadel ei suutnud ennast pesemagi vedada ja inimestele vastata pean sundima ennast nüüd riidesse panema ja õue minema, et joosta. Ja nüüd ma teen seda heameelega ja üleüldse on mul rohkem motivatsiooni ja viitsimist asju teha. See on nagu hasart, sest iga väiksemagi saavutuse üle saad jälle enda üle uhke olla ja tunned, et sa saad hakkama kui sa vähegi pingutad. Ma ei võta ka kaasa üldjuhul kõrvaklappe, sest see on suurepärane viis enda mõtetega üksi olla. Vahepeal unustad mõelda, sest pead keskenduma hingamisele ja vahepeal unustad õigesti hingata, sest keskendud liialt lollidele mõtetele. Ja see ongi üks suurim pluss selle asja juures, mõelda oma mõtted läbi ja elada need emotsioonid joostes välja. Tähtis on, et sa teed seda enda jaoks, mitte selle pärast, et kellelegi midagi näidata või tõestada. Muidugi on ka kasu sellest kui sind kiidetakse ja sinu tulemusi märgatakse ja üleüldse on mega kasulik kui ümbritsed ennast inimestega, kellelt motivatsiooni saada. Kui peika jõuksi läheb siis tuleb kohe mul tunne, et mina ju võiksin ka miskit teha ehk tema pealehakkamine tekitab ka minus pealehakkamist. Muidugi on tema see, kes kiidab mind iga uue parema tempo ja distantsi eest ja utsitab mind takka kui ma pole mitu päeva jooksma läinud. Ühesõnaga ma olen mega õnnelik ja tänulik, et selline lihtne asi nii palju kasu toob.

Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes tunnnistaks, et tal on abi vaja. Ka lapsena olin see “hea laps”, kelle hinded olid korras, kellel on alati kõik hästi ja kes ise kõigega hakkama saab. Jah, pealtnäha ma saingi kõigega hakkama, olin küll üksiklaps aga see ei tähenda selle puhul seda vale arusaama, et üksikud lapsed on ära hellitatud. Kasvasin koos emaga, kes oli palju tööl ning pidin enamjaolt ise kõigega hakkama saama. Rahulikult nagu väike vanainimene ärkasin hommikul üles, tegin tule pliidi alla ja vaatasin edasi, mida päev toob.

Suuremaks saades kestis see hea lapse mask ka edasi, ma olin klassikaaslaste vanemate lemmik, nad kirjeldasidki mind kui vana inimest noore inimese kehas, kes on tasakaalukas ja elutark. Ainus asi, mis tõele vastas oli see sama “elutarkus” aga ma ei tahtnud seda olla. Ma vihkasin seda. Ma tahtsin ka olla sama naiivne kui minuvanused-nägemata elu sellisena, nagu ta tegelikult oli. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see kõik minu vastu töötama. Minu jaoks oli kogu aeg kõike liiga palju ja ma tundsin, et see kõik lihtsalt ei mahu mu sisse ära. Kõik ajas kogu aeg nutma, ma võisin olla hüsteeriline ja vihane aga mitte kunagi nii, et keegi seda näeks väljaspool kodu, sest maski ei saa ju langetada. Kodus ma tundsin, et mind ei kuulata aga ega ma ei osanud ka ennast ja oma tundeid väljendada ja ei oska seda siiani.

Kõik emotsioonid sajakordistusid, kui sai esimesi kordi alkoholi joodud. Ei ma ei olnud see tuikuv ja naljakas teismeline siidri pommiga. Kui siis ainult lühikest aega ja hetkeks. Nii kui alkohol oli ajus oma töö teinud käis klõps ja ma muutusin hüsteeriliseks nutjaks, ma võisin täiest kõrist röökida ja nutta, ära joosta eitea kuhu, kirjutada ja helistada eitea kellele. Mu aju töötas ainult ühes suunas, ma üritasin saada tähelepanu ja lohutust, mida ma kuskilt ei saaand. Joostes kontrollides, kas keegi üldse märkab ja tuleb mulle järgi, mitte mõttega oo kui lahe oleks kuskile minna. Aga nii noores eas ei oska keegi sellele reageerida, lohutamine mulle ei mõjunud ja ma võisin teistele lihtsalt midagi sitasti öelda ja edasi nutta. Ilmselgelt see kõik lõppes oksendamisega.

Eiei, see ei läinud ajaga üle, see läks järjest hullemaks ja ekstreemsemaks.

Mugavustsoon

Eile impulsiivselt tundus see täiesti okei idee hakata kirjutama ja luua midagi, teadmata kuidas või milleks seda teha. Täna tundub see täiesti debiilne ja tahaks maa alla vajuda, sest vaikselt hakkab tunduma see veider ja piinlik. Mind on alati enda puhul närvi ajanud “kõik või mitte midagi” mõttteviis. Miks ma midagi teen kui me ükskord niikuinii kõik ära sureme? Miks ma teen midagi, millest vb kellelegi kasugi pole? Mõtlemata endale ja sellele, et kasu saaja olen ja peangi olema mina. Kerguse saama kirjutamisest ja läbi mõtlemisest, rahunema ja välja elama läbi kirjutamise.

Ma vihkan uute asjade proovimist, uude kohta minemist, uusi inimesi. Kõik mis on uus ja mugavusest väljas on jube, sest mis siis saab kui ma teen midagi valesti? Mida keegi minust arvab? Äkki ma eksin? Äkki mu mõtted ja teod ei ole kooskõlas teiste omadega? Lõputud mõttetud küsimused ja valed arusaamad, mis takistavad kogemusi saamast. Jätan autoga sõitmata, sest äkki keegi vaatab et ma ei oska parkida? jah. Jätan kassapidajale ütlemata, et ta andis valesti raha tagasi, sest järgmine inimene arvab, et ma olen targutaja? jah. Jätan need riided selga panemata, sest praegu on pop ja moodne hoopis teist moodi riides käia? jah. Näiteid on lõputult aga point jääb samaks. Lihtsalt do it ja pohui mis sinust arvatakse ja ilmselt(normaalsel) inimesel on endalgi tegemist ja teda ei huvita, kas ja mida sa valesti teed.Nii palju on jäänud elus tegemata sellise mõtteviisi pärast, see lihtsalt tuleb välja juurida.

Sõidame edasi