muutustelinnutee

Ma olen alati mõelnud, et kas inimesed päriselt ka nutavad IGA ASJA peale nagu mina? Või miks asjad lähevad nii hinge, et kui juba nutma hakkad siis juba nutad kõige üle? Ma ei räägi siin kurvast filmist või hingevaludest, vaid lihtsatest asjadest, millele mõni isegi tähelepanu ei pööra. Omast arust pohui mutt aga pisarad voolavad iga multika ja seebika peale ning kahju on kõigist maailma inimestest. Jah just, seebika ja multika peale saab ka paaniliselt nutta.

Ma näen tööjuures palju vana inimesi ja alati kui nad üksi on või hakkama ei saa siis ma tahaks lihtsalt nutta, sest ma hakkan kohe endale ette kujutama kuidas nad peavad päevast päeva üksi olema, üksi sööma, üksi telekat vaatama. Või ükskõik mis inimest vaadates tekib mul tihti tunne nagu ma peaksin kaasa tundma või oleks mul ääretult kahju millegi pärast. Rääkimata kassidest, kes tänaval vastu tulevad ja mind mõtlema panevad, et kas neil on ikka täna kuhugi minna või mitte.Hullem veel kui ma hakkan mõtlema enda vanaemade peale, kes iga päev üksi on ja raadiot kuulavad ning oma päeva õhtusse viivad. Jah, pisarad kohe voolavad. Mis on naljakas, sest ise ma ju olen ja teen ka tihti asju üksi ja see on täiesti normaalne? Ma isegi ei oska seda tunnet seletada. Ja vahel kui korra on pisara kraanid lahti läinud siis aju otsib aina veel ja veel põhjuseid miks lahinal hüsteeriliselt edasi nutta. Ma suudan siis järjest kõikide oma lähedaste peale mõelda, et kuidas ja miks neil nii raske on olnud ja kui kahju mul ikka on. Näiteks mu vanaema rääkis, et kui tema koolis käis ja esimest korda võõrasse suurde linna kooli läks, siis oma esimese praktika palga eest ostsis ta õdedele ja vendadele sokolaadi. See oli muidugi suur asi, mida teha ja kõik ootasid seda väga. Kahjuks enne koju minekut olid teised toakaaslased need sokolaadid ära varastanud. Jah täiesti lambine lugu ja tal on elu jooksul miljon korda hullemaid asju läbi elatud aga alati kui ta seda jälle räägib või mul see meelde tuleb, tekib mul niiiiii kahju tunne. Ma nagu tunneks ise seda pettumust oma hinges. Alati ma mõtlen sellele noorele tüdrukule, kelle ainus soov oli maale metsade vahele oma õdedele ja vendadele sokolaadi viia aga see jäigi ainult sooviks ning alles oli aind bussi pileti raha, millega koju sõita. Ja kui ma üle laua vaatan, siis seda räägib üle 70 aastane proua, kellele endale tuleb siiani pisar silma.

Ma ei tea, ma mäletan, et kunagi tatikana ma tihti lihtsalt nutsin, arusaamata endalegi miks. Ja kui ema küsis miks ma nutan siis oskasin aind vastata, et mul on kõigist kogu aeg nii kahju ja ma ei saa isegi aru miks. Normaalsed inimesed nutavad kui neil on raske või haletsevad iseennast aga mina nutan teiste pärast. Ja kõige hullem on see, et ma isegi ei saa aru miks mul kõigist kogu aeg kahju on.

Ok üritan mitte edasi nüüd mõelda haha