muutustelinnutee

Millal sa hakkad tegema midagi enda jaoks, mitte teiste pärast?

Põhikoolis mulle joosta meeldis ja ma polnud üldse halb selles arvestades, et mul astma ka on. Suuremaks saades jäi see sinna paika jalavigastuse tõttu ja ega ma väga ei suutnud endas distsipliini ka kasvatada, et seda konstantselt teha. Paar kuud tagasi võtsin kätte ja proovisin kas ja palju ma üldse jaksan, sest see tundus hea viis mingit rutiini tekitada ja distsipliini arendada. See polnud üldse nii kerge kui ma arvasin olevat. Esiteks ma ei jaksand üle ühe kilomeetri joosta ja ma ei suutnud ennast välja vedada nii tihti kui võiks. Aga samas ma tundsin, et sellest oleks niii palju kasu.

Lõpuks ma uurisin ja lugesin kuidas üldse algust teha kui ei jaksa. Tegin algul kõnd+jooks ja iga korraga jooksu rohkem kui kõndimist, kuni jõudsin 5km järjest joosta. Mitte just füüsiliselt aga vaimselt on see niiii kasulik olnud. Jah muidugi füüsiliselt ma jõuan iga korraga rohkem ja rohkem ja kaalust sain ka alla aga see polegi selle asja juures nii oluline. Mina, kes ma mingitel aegadel ei suutnud ennast pesemagi vedada ja inimestele vastata pean sundima ennast nüüd riidesse panema ja õue minema, et joosta. Ja nüüd ma teen seda heameelega ja üleüldse on mul rohkem motivatsiooni ja viitsimist asju teha. See on nagu hasart, sest iga väiksemagi saavutuse üle saad jälle enda üle uhke olla ja tunned, et sa saad hakkama kui sa vähegi pingutad. Ma ei võta ka kaasa üldjuhul kõrvaklappe, sest see on suurepärane viis enda mõtetega üksi olla. Vahepeal unustad mõelda, sest pead keskenduma hingamisele ja vahepeal unustad õigesti hingata, sest keskendud liialt lollidele mõtetele. Ja see ongi üks suurim pluss selle asja juures, mõelda oma mõtted läbi ja elada need emotsioonid joostes välja. Tähtis on, et sa teed seda enda jaoks, mitte selle pärast, et kellelegi midagi näidata või tõestada. Muidugi on ka kasu sellest kui sind kiidetakse ja sinu tulemusi märgatakse ja üleüldse on mega kasulik kui ümbritsed ennast inimestega, kellelt motivatsiooni saada. Kui peika jõuksi läheb siis tuleb kohe mul tunne, et mina ju võiksin ka miskit teha ehk tema pealehakkamine tekitab ka minus pealehakkamist. Muidugi on tema see, kes kiidab mind iga uue parema tempo ja distantsi eest ja utsitab mind takka kui ma pole mitu päeva jooksma läinud. Ühesõnaga ma olen mega õnnelik ja tänulik, et selline lihtne asi nii palju kasu toob.

Posted in

Leave a comment