muutustelinnutee

Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes tunnnistaks, et tal on abi vaja. Ka lapsena olin see “hea laps”, kelle hinded olid korras, kellel on alati kõik hästi ja kes ise kõigega hakkama saab. Jah, pealtnäha ma saingi kõigega hakkama, olin küll üksiklaps aga see ei tähenda selle puhul seda vale arusaama, et üksikud lapsed on ära hellitatud. Kasvasin koos emaga, kes oli palju tööl ning pidin enamjaolt ise kõigega hakkama saama. Rahulikult nagu väike vanainimene ärkasin hommikul üles, tegin tule pliidi alla ja vaatasin edasi, mida päev toob.

Suuremaks saades kestis see hea lapse mask ka edasi, ma olin klassikaaslaste vanemate lemmik, nad kirjeldasidki mind kui vana inimest noore inimese kehas, kes on tasakaalukas ja elutark. Ainus asi, mis tõele vastas oli see sama “elutarkus” aga ma ei tahtnud seda olla. Ma vihkasin seda. Ma tahtsin ka olla sama naiivne kui minuvanused-nägemata elu sellisena, nagu ta tegelikult oli. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas see kõik minu vastu töötama. Minu jaoks oli kogu aeg kõike liiga palju ja ma tundsin, et see kõik lihtsalt ei mahu mu sisse ära. Kõik ajas kogu aeg nutma, ma võisin olla hüsteeriline ja vihane aga mitte kunagi nii, et keegi seda näeks väljaspool kodu, sest maski ei saa ju langetada. Kodus ma tundsin, et mind ei kuulata aga ega ma ei osanud ka ennast ja oma tundeid väljendada ja ei oska seda siiani.

Kõik emotsioonid sajakordistusid, kui sai esimesi kordi alkoholi joodud. Ei ma ei olnud see tuikuv ja naljakas teismeline siidri pommiga. Kui siis ainult lühikest aega ja hetkeks. Nii kui alkohol oli ajus oma töö teinud käis klõps ja ma muutusin hüsteeriliseks nutjaks, ma võisin täiest kõrist röökida ja nutta, ära joosta eitea kuhu, kirjutada ja helistada eitea kellele. Mu aju töötas ainult ühes suunas, ma üritasin saada tähelepanu ja lohutust, mida ma kuskilt ei saaand. Joostes kontrollides, kas keegi üldse märkab ja tuleb mulle järgi, mitte mõttega oo kui lahe oleks kuskile minna. Aga nii noores eas ei oska keegi sellele reageerida, lohutamine mulle ei mõjunud ja ma võisin teistele lihtsalt midagi sitasti öelda ja edasi nutta. Ilmselgelt see kõik lõppes oksendamisega.

Eiei, see ei läinud ajaga üle, see läks järjest hullemaks ja ekstreemsemaks.