muutustelinnutee

Mugavustsoon

Eile impulsiivselt tundus see täiesti okei idee hakata kirjutama ja luua midagi, teadmata kuidas või milleks seda teha. Täna tundub see täiesti debiilne ja tahaks maa alla vajuda, sest vaikselt hakkab tunduma see veider ja piinlik. Mind on alati enda puhul närvi ajanud “kõik või mitte midagi” mõttteviis. Miks ma midagi teen kui me ükskord niikuinii kõik ära sureme? Miks ma teen midagi, millest vb kellelegi kasugi pole? Mõtlemata endale ja sellele, et kasu saaja olen ja peangi olema mina. Kerguse saama kirjutamisest ja läbi mõtlemisest, rahunema ja välja elama läbi kirjutamise.

Ma vihkan uute asjade proovimist, uude kohta minemist, uusi inimesi. Kõik mis on uus ja mugavusest väljas on jube, sest mis siis saab kui ma teen midagi valesti? Mida keegi minust arvab? Äkki ma eksin? Äkki mu mõtted ja teod ei ole kooskõlas teiste omadega? Lõputud mõttetud küsimused ja valed arusaamad, mis takistavad kogemusi saamast. Jätan autoga sõitmata, sest äkki keegi vaatab et ma ei oska parkida? jah. Jätan kassapidajale ütlemata, et ta andis valesti raha tagasi, sest järgmine inimene arvab, et ma olen targutaja? jah. Jätan need riided selga panemata, sest praegu on pop ja moodne hoopis teist moodi riides käia? jah. Näiteid on lõputult aga point jääb samaks. Lihtsalt do it ja pohui mis sinust arvatakse ja ilmselt(normaalsel) inimesel on endalgi tegemist ja teda ei huvita, kas ja mida sa valesti teed.Nii palju on jäänud elus tegemata sellise mõtteviisi pärast, see lihtsalt tuleb välja juurida.

Sõidame edasi